EESTI HAGIJATE KODULEHT

1277282_641367625902878_22839550_o.jpg

Eesti hagijat hakati aretama 1947. aastal kui NSV Liidu Rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma tõug. Sel ajal oli Eestis 800 - 900 isendit, kes põhiliselt olid kohaliku hagija ja beagli ning šveitsi hagija ristandid. 

1934 aastaks oli Eestis katastroofiliselt vähenenud jahiloomade arv ja uute määruste vastuvõtmisega püüti vältida üleküttimist. 15. oktoobrist 1937 keelati Eestis jahipidamine hagijatega, kelle turjakõrgus ületab 45 cm. 1940. a lubati küll uuesti jahti pidada kuni 55cm kõrguste hagijatega, kui vastava hagija suhtes oli katseliselt selgitatud, et ta metskitsi ja sokkusid ei aja. See ettekirjutus soosis madalakasvuliste hagijate kasutamist jahil. 

1947 kuni 1954 valiti välja aretuseks sobivad isendid. Soovitud hagijatõule esitatavatele nõuetele vastasid kõige rohkem kohalike madalakasvuliste hagijate ristandid beagle ja šveitsi hagijatega. Nende tõugude mõju on märgatav praeguseni ja on aidanud luua baasi, millest on välja kujunenud tänapäevane eesti hagijas. Eesti hagija esivanemate seas on lisaks beaglite ja šveitsi hagijate ka vene-poola hagijaid ning foxhounde, taksikoeri, lutserni ja berni hagijaid. 

1954. aastal viibis Eestis spetsiaalne komisjon, kes vaatas üle 648 koera kohta esitatud materjalid ja uue hagijatõu standardi kirjelduse, hindas koeri ülevaatusel ja jahikatsetel. Selle tulemusena 27. detsembril 1954.a. kinnitas NSVL Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsealade ja Jahimajanduse Peavalitsus käskkirjaga nr. 161 uue tõu - "eesti hagijas". 

 

Eesti Kennelliit kinnitas eesti hagija tõusatndardi 4. juunil 1998.a. juhatuse otsusega nr. 8 p. 4, ning alustati tööd tõu tunnustamiseks FCI poolt. Eesti hagijal on avatud tõuraamat.

Eesti Kennelliit valis eesti hagija oma vapikoeraks.

 

Võta meiega ühendust